Sada meetrit maa all

Projekt: Teadlikkuse tõstmine kullakaevandamise tervise- ja keskkonnamõjudest.
GLEN programmi Eestis vahendab Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab Välisministeerium.

(English below)

Täna käisin kaemas kohalike maa-all kaevandavate kaevurite tööd. Passiivse vaatleja rolli asemel sattusin kullakaevuri rolli ning laskusin ligi 100 meetrit maa-alla ulatuvasse tunnelisse. Tunnelites on palav, pime ja õhku napib. Ronimine on ohtlik. Igaüks selle tunneli ümber toimetavatest meestest (üldiselt on kullakaevandamise sektoris hõivatud ka naised ja lapsed) teab kedagi, kes on õnnetuste tagajärjel kaotanud oma elu.

Pildil: kullakaevandamise tunnel, sügavamal näha laskuvat kaevurit. Tunnelite ehituse ja kindlustamise kvaliteedi tase on erinev sõltuvalt kaevurite oskustest ja finantsidest.

Pildil: kaevur sisenemas tunnelisse. See konkreetne tunne on hästi kindlustatud ning puur (puidust ehitatud kindlustus) on kvaliteetne. Puur kaitseb kaevureid varingute eest ning lihtsustab ronimist.

19aastane Joshua teab ka kordi, kus “õnnetusi” on juhtunud ka suurema kasu saamise eesmärgil. Nimelt jagavad kõik ühe tunneli kallal töötavatest kaevuritest kulla eest saadud summa omavahel ära. Noore kaevuri sõnul on olnud juhtumeid, kus paar kaevurit jäetakse töö lõpus auku ning varistatakse auk kinni.

Igaüks teab, et töö on ohtlik, kuid alternatiivse sissetuleku allika puudumise tõttu ei jää kaevuritel muud üle. Samuti ei kasuta peaaegu keegi kullakaevandamise sektoris hõivatutest kaitsevahendeid, et hoida enda nahka kemikaalidega kokkupuutumast ning kaitsta hingamisteid ohtlike aurude ja tolmu eest. Seda peamiselt teadlikkuse ja rahanappuse tõttu.

Samuti on mahajäetud tunnelid suureks ohuks nii inimestele kui loomadele. Sageli jäetakse augud, kus töö on lõpetatud lihtsalt maha. Ilma neid kinni ajamata või katmata. Need augud põhjustavad õnnetusi ning on sobivaks paigaks malaariasääskede paljunemiseks. 

Pildil: Vahetevahel täidetakse mahajäetud augud prügiga.

Lisaks maa- alusele kaevandamisele, esineb ka teisi kaevandamise meetodeid. Nendest saate lugeda ning pilte vaadata inglise keelses postituses (all).


In English.

With this post, I would like to present you different methods for gold mining. Here, in Prestea I have witnessed them all. They exist together side by side on a relatively small area of land.

Gold mining has some positive effects on the community, like employment and income, taxes paid to the government to provide public goods etc. 

But all gold mining methods have negative impacts to the environment and locals´ health.

Here are the photos and descriptions of different methods:

On the photo you can see local underground gold mining site. Local people work side by side, digging and building their pits closely next to each other. The whole area is covered in new working pits and old already abandoned pits.

Pits go very deep under ground, almost 100 meters until they reach to the stone that includes enough gold to make profit.

After finishing work, pits are either left uncovered or filled with rubbish.

 On the picture: A miner in the pit. Working goes on day and night. Working conditions are hard and all the miners on the site knows someone who had died in the pits.

 Next to underground mining, there are also mining methods that need water: these are alluvial mining and dredge mining. On the picture is a land that had been destroyed by alluvial mining. For alluvial mining river course is changed and river bed dug up by machines.

This is freshly dug up river bed where work still goes on. Alluvial mining causes tremendous land degradation and deforestation. Dredge mining is done on boats. Sand from the bottom is washed by machines on boats to separate gold from sand particles.

This is a traditional dredge mining boat.

These are the traditional small-scale gold mining methods. After mining rocks that include gold are processed to separate gold. I will try to write and post photos and video of these processes soon.